Padaorg on üks väike lõik Tallinn-Narva maanteel, mida sõites mul alati seest pisike jõnks läbi käib. Selline sügav org, Eesti mõistes. Talvisel ajal on seal varemgi probleeme olnud. On juhtunud, et liinibussid jäävad libedama ilmaga poolele mäele kinni ega suuda üles ronida. Aga niisugust tuisku ja lumetormi viimase 30 aasta jooksul vist olnud ei ole.
Nüüd, kui olukord on stabiliseerunud (kuigi lund sajab pidevalt juurde), on hakanud vaikselt tekkima ka kirjutisi ajakirjandusse, et mis sel korral natuke valesti läks. Oleks hästi tore, kui vastavad ametkonnad analüüsiks olukorra läbi ning oleks järgmisel korral kriisiks paremini valmis. Postimehes on sel korral päris hea lugu.
Esimest otsa tundubki, et probleeme oli mitmeid. Kõige suurem neist vist kommunikatsioon: esiteks ei jõudnud vajalik info piisavalt kiiresti vastavatesse riigistruktuuridesse, et oleks saadud kiiremini tegutsema hakata.
Teiseks sellele järgnev kohene kodanike informeerimine: kui paljud teist olles lähetuses nt Narvas või Jõhvis, kuulavad enne koju sõitma hakkamist raadiot või ilmateadet? Kuidas vastav info viia inimesteni, see on väga oluline küsimus. Kui teisiti ei saa, siis tuleks hakata lihtsalt kiirelt teid sulgema. Kui üleujutuste ja augustikuu tormide ajal saime sellega hakkama, siis edaspidi tuleb samasugune valmisolek luua ka lumetormide puhuks.
Järgmine oluline aspekt on: kuidas teha tööandjale selgeks, et ma tööle ei jõua või ma ei hakka ilmateate peale töölt koju sõitma, palun võimaldage mulle öömaja? Selles tuleks avalikult kokku leppida. See teema tuleks ka firmades paika panna. Et kui on tormihoiatus, siis esmalt hoiame oma inimesi. Ning kui tööandja Gross ei mõista, miks soovitatakse inimestel pigem koju jääda, siis tabab teda avalik hukkamõist. Ning edaspidi otsustavad töötajad muu tööandja kasuks.
Ka inimeste valmisolek kriisiks on oluline: kasvõi see, et kui kodudes elekter ära kaob, siis süüa teha ei saa, vesi kaob ning kiiresti läheb külmaks. Kuidas selleks olukorraks võiksin valmistuda? Kuidas hakkama saada? Ka siin on koht läbimõtlemiseks ja teavitamiseks.
Lisaks veel valmisolek vajadusel teha rohkem, kui tavapäraselt nõutud ja oskus mõelda enda 'silotorni' august kaugemale. See, et sahk lükkas tee lahti ainult maakonna piirini, on kurjast. Ma saan aru: Ida-Virumaa tubli sahajuht tegi oma tööd, nagu ette nähtud - täpselt kuni oma maakonna piirini. Aga kohalike üksuste juhid võiks omavahel suuta ka kokku leppida, et vajadusel minnakse üksteisele appi. Mis omakorda tähendab, et sahajuhid peavad saama kiiresti probleemist informeeritud ning ülesande appi minna ka teisele poole maakonnapiiri.
Sel korral tuleb tänada õnne, et väljas ei olnud suuri külmakraade. Ei taha mõeldagi, mis oleks võinud veel juhtuda.
