Prioriteedid ja kultuuritegelaste palga demagoogia

Ehk - kas tahame olla parimate vanglatega riik?

Tänases Postimehes on Ike Volkov sule haaranud ja paar sõna kirja pannud. Olen temaga nõus: probleem on laiemalt riigi juhtimises ja suutlikkuses, oskuses ja tahtmises seada prioriteete. Prioriteetide seadmine on muidugi keeruline, kuna siis tuleb tavaliselt suuta seda ka teistele selgitada: et miks just see valdkond, miks just nii palju raha, kui pikaks ajaks jne. See omakorda nõuab otsustusjulgust ning kompetentset analüüsi - need kaks on vist aga nähtused, mida tänases riigisüsteemis väga ei jätku. Aga pole võimalik arendada tervet valdkonda ühtmoodi kehvasti - nii saamegi igas asjas keskpärasuse. Kultuuris siis parimal juhul taidluse. Taidlus on tore küll ning sellel oma koht täiesti olemas, aga kõrgkultuuri paraku ei asenda.

Sellele Volkovi kirjutisele on tulnud mitmeid suht asjalikke kommentaare, aga muidugi satub nende sekka tavalist "politsei, laste ja vaeste arvelt" elamise juttu. Justkui keegi oleks nõudnud, et kogu raha antaks kultuuriministeeriumile...

Meie riigi prioriteet on meie kultuuri ja rahvuse säilumine. Eestlased oleme siiski läbi kultuuri - järelikult on see väärtus, mida hoida. Majanduslik heaolu ja edukus ei saa olla eesmärk omaette. Jah, see on oluline, aga siiski vahend meie säilimisel.
See, mis meid välismaailma jaoks tutvustab, on muu hulgas meie kõrgkultuur - just see, et Pärti teatakse ja kuulatakse. Jah, Pärt ei ole massidele ega kogu Eestis kunagi nii palju kuulajaid nagu Meie Mees, aga samas: Pärt on see, keda kuulatakse ka mitmed põlvkonnad hiljem. Ehk teisisõnu: ta peab ajahambale vastu. Nii kõrgkultuuriga ongi.

Mul on kohati tunne, et vähegi ambitsioonikamad plaanid saavad meil kohe "sahmaka vett krae vahele". Peaasi, et keegi edukas ei oleks või selleks ei saaks... Eriti kui on vaja ettevõtmist rahaliselt toetada. Samas, kui ambitsioone pole või neid vähemalt avalikult ei esita, siis ei võta ka "politsei, lapsed ja vaesed" sõna kultuuri toetamise vastu.

Vaevalt on Estonia balleti eelarve sama, mis 3-4 aastat tagasi, ikka suurem. Aga kuna näiteks Toomas Edur ei ole oma ambitsioonidega liiga selgelt raha ette seisma tulnud, siis kommentaarides ta pikki päid ei saa, tootvale tööle teda ei saadeta ning keegi ei küsi, mis ta oma raha eest saab. Edur on kindlasti professionaal ning tema tulek mõjub tõenäoliselt hästi meie balletile. Aga kas meil tõesti on vaja balletti nii Tartusse kui Tallinnasse - see oleks ehk juba prioriteetide seadmise küsimus?

Aga kõige hullem on, et tegelikult makstakse riigisektoris suurt raha ka inimestele, kellel mingit ambitsiooni ja visiooni ei ole. Kes sõnades räägivad üht, aga reaalsuses teevad teist.

Klassikaline näide. Mitmeid valimisi on haridus prioriteediks kuulutatud. Samas pole kelleltki kuulda, et tahame olla kõige paremate vanglatega riik (sic!). Aga miskipärast on vangivalvurite keskmine palk õpetajate omast ikkagi suurem...

Pealtvaataja JÄNES

Toetan minagi Jänese tagasiastumist.

Ühe ministri vastutada ei ole ainult allasutuse eelarvedistsipliin, vaid terve valdkonna sisuline areng: reformid ja töörahu seal hulgas. Ma ei ole kindel, kas Siitan tuli lahti lasta või mitte. Selleks oleks hea ajakirjandusel teha üks põhjalik analüüs. Muuseas, ministeeriumi haldusala asutustel on teistelgi maksuvõlg, miks ei nõuta nende direktorite vallandamist? Aga see viis, kuidas Siitan vallandati, ei ole kultuursele ministrile kohane. Kuude kaupa ignoreerida oma allasutuse juhti, kes soovib ministriga kohtuda. Lisaks on teada, et asutuses on probleemid - no kuulge!

Lugesin ministriga intervjuud ning hakkas kurb. Suhtlus Siitaniga pidavat olema kantsleri rida; reformid haldusalas Järvi "süü" ja minister oli pealegi eellepingu allkirjastamisel "PEALTVAATAJA". Ei sõnagi sellest, et mis tööd (peale auditi peale saatmise) Jänes ise ka teeb või mille eest ta vastutab.

Teadmiseks: reforme saab läbi viia ja allasutusi liita ikka ministri allkirjaga. Mitte Järvi või Siitani allkirjaga. Reformide läbimõtleminegi on ministeeriumi kohustus ja mitte Järvi või Siitani oma. Ja kui Siitan oli vaja lahti lasta, siis oleks tulnud seda peadirigendiga esmalt rääkida. Tutvustada talle olukorda ning leppida kokku, mis edasi saab. Selle asemel tegutses minister Järvi selja taga ja teatas, et tema ei õpeta Järvit, mida dirigeerida. Ehk siis vana hea Reljani "jäägu tema oma liistude juurde". Pole vist mõtet rääkida, mida selline suhtumine demokraatiaga teeb... Pole mõtet aga mainidagi, mida teeb see organisatsiooni ühe tippjuhiga kui tema tiimikaaslasele - teisele tippjuhile sulg sappa lüüakse.

Kõige tipp oli tõesti, kui lekitati eelleping meediasse. Kujutage ette - "rikaste" parempoolne erakond hakkas rõhuma klassivihale, et kus Järvi saab suurt raha. Ei sõnagi sellest, et palju Aleksejev (ERSO eelmine peadirigent) sai, või palju teised dirigendid saavad. Konfidentsiaalse lepingu lekitamine konkreetse inimese palganumbriga on vist koduses mudamaadluses tõesti esmakordne ning selles osales lausa peaminister. Nii madalale ikka annab langeda. Aga oligi loodud müüt: kuri ja ahne Järvi ning lollike Siitan, või vastupidi. Ja Jänes esines PEALTVAATAJANA.

See kõik on tipnenud sellega, et ERSO saaga ületas rahvusvahelise uudiskünnise ning kultuurirahvas on lõhki. No vaata, kust otsast tahad, ei saa pidada edukaks ministri tegevuseks. Minister astuks rahvusvahelise skandaali puhul tagasi, aga meil on PEALTVAATAJA JÄNES. Kahju.

PS. Lisaks veel, et praegune kahju ERSOle on väga suur: riideid tuleb vahetada endiselt noodikapis, harjutamiseks teha auk seina, usaldusisik lahkub ning kõigele lisaks tuleb leida veel peadirigent kah. Mul on ükskõik, missugusest erakonnast ja soost kultuuriminister on. Sellist tulemust ei ole kuidagi võimalik pidada edukaks.