Ehk - kas tahame olla parimate vanglatega riik?
Tänases Postimehes on Ike Volkov sule haaranud ja paar sõna kirja pannud. Olen temaga nõus: probleem on laiemalt riigi juhtimises ja suutlikkuses, oskuses ja tahtmises seada prioriteete. Prioriteetide seadmine on muidugi keeruline, kuna siis tuleb tavaliselt suuta seda ka teistele selgitada: et miks just see valdkond, miks just nii palju raha, kui pikaks ajaks jne. See omakorda nõuab otsustusjulgust ning kompetentset analüüsi - need kaks on vist aga nähtused, mida tänases riigisüsteemis väga ei jätku. Aga pole võimalik arendada tervet valdkonda ühtmoodi kehvasti - nii saamegi igas asjas keskpärasuse. Kultuuris siis parimal juhul taidluse. Taidlus on tore küll ning sellel oma koht täiesti olemas, aga kõrgkultuuri paraku ei asenda.
Sellele Volkovi kirjutisele on tulnud mitmeid suht asjalikke kommentaare, aga muidugi satub nende sekka tavalist "politsei, laste ja vaeste arvelt" elamise juttu. Justkui keegi oleks nõudnud, et kogu raha antaks kultuuriministeeriumile...
Meie riigi prioriteet on meie kultuuri ja rahvuse säilumine. Eestlased oleme siiski läbi kultuuri - järelikult on see väärtus, mida hoida. Majanduslik heaolu ja edukus ei saa olla eesmärk omaette. Jah, see on oluline, aga siiski vahend meie säilimisel.
See, mis meid välismaailma jaoks tutvustab, on muu hulgas meie kõrgkultuur - just see, et Pärti teatakse ja kuulatakse. Jah, Pärt ei ole massidele ega kogu Eestis kunagi nii palju kuulajaid nagu Meie Mees, aga samas: Pärt on see, keda kuulatakse ka mitmed põlvkonnad hiljem. Ehk teisisõnu: ta peab ajahambale vastu. Nii kõrgkultuuriga ongi.
Mul on kohati tunne, et vähegi ambitsioonikamad plaanid saavad meil kohe "sahmaka vett krae vahele". Peaasi, et keegi edukas ei oleks või selleks ei saaks... Eriti kui on vaja ettevõtmist rahaliselt toetada. Samas, kui ambitsioone pole või neid vähemalt avalikult ei esita, siis ei võta ka "politsei, lapsed ja vaesed" sõna kultuuri toetamise vastu.
Vaevalt on Estonia balleti eelarve sama, mis 3-4 aastat tagasi, ikka suurem. Aga kuna näiteks Toomas Edur ei ole oma ambitsioonidega liiga selgelt raha ette seisma tulnud, siis kommentaarides ta pikki päid ei saa, tootvale tööle teda ei saadeta ning keegi ei küsi, mis ta oma raha eest saab. Edur on kindlasti professionaal ning tema tulek mõjub tõenäoliselt hästi meie balletile. Aga kas meil tõesti on vaja balletti nii Tartusse kui Tallinnasse - see oleks ehk juba prioriteetide seadmise küsimus?
Aga kõige hullem on, et tegelikult makstakse riigisektoris suurt raha ka inimestele, kellel mingit ambitsiooni ja visiooni ei ole. Kes sõnades räägivad üht, aga reaalsuses teevad teist.
Klassikaline näide. Mitmeid valimisi on haridus prioriteediks kuulutatud. Samas pole kelleltki kuulda, et tahame olla kõige paremate vanglatega riik (sic!). Aga miskipärast on vangivalvurite keskmine palk õpetajate omast ikkagi suurem...
No comments:
Post a Comment