Padaorg on üks väike lõik Tallinn-Narva maanteel, mida sõites mul alati seest pisike jõnks läbi käib. Selline sügav org, Eesti mõistes. Talvisel ajal on seal varemgi probleeme olnud. On juhtunud, et liinibussid jäävad libedama ilmaga poolele mäele kinni ega suuda üles ronida. Aga niisugust tuisku ja lumetormi viimase 30 aasta jooksul vist olnud ei ole.
Nüüd, kui olukord on stabiliseerunud (kuigi lund sajab pidevalt juurde), on hakanud vaikselt tekkima ka kirjutisi ajakirjandusse, et mis sel korral natuke valesti läks. Oleks hästi tore, kui vastavad ametkonnad analüüsiks olukorra läbi ning oleks järgmisel korral kriisiks paremini valmis. Postimehes on sel korral päris hea lugu.
Esimest otsa tundubki, et probleeme oli mitmeid. Kõige suurem neist vist kommunikatsioon: esiteks ei jõudnud vajalik info piisavalt kiiresti vastavatesse riigistruktuuridesse, et oleks saadud kiiremini tegutsema hakata.
Teiseks sellele järgnev kohene kodanike informeerimine: kui paljud teist olles lähetuses nt Narvas või Jõhvis, kuulavad enne koju sõitma hakkamist raadiot või ilmateadet? Kuidas vastav info viia inimesteni, see on väga oluline küsimus. Kui teisiti ei saa, siis tuleks hakata lihtsalt kiirelt teid sulgema. Kui üleujutuste ja augustikuu tormide ajal saime sellega hakkama, siis edaspidi tuleb samasugune valmisolek luua ka lumetormide puhuks.
Järgmine oluline aspekt on: kuidas teha tööandjale selgeks, et ma tööle ei jõua või ma ei hakka ilmateate peale töölt koju sõitma, palun võimaldage mulle öömaja? Selles tuleks avalikult kokku leppida. See teema tuleks ka firmades paika panna. Et kui on tormihoiatus, siis esmalt hoiame oma inimesi. Ning kui tööandja Gross ei mõista, miks soovitatakse inimestel pigem koju jääda, siis tabab teda avalik hukkamõist. Ning edaspidi otsustavad töötajad muu tööandja kasuks.
Ka inimeste valmisolek kriisiks on oluline: kasvõi see, et kui kodudes elekter ära kaob, siis süüa teha ei saa, vesi kaob ning kiiresti läheb külmaks. Kuidas selleks olukorraks võiksin valmistuda? Kuidas hakkama saada? Ka siin on koht läbimõtlemiseks ja teavitamiseks.
Lisaks veel valmisolek vajadusel teha rohkem, kui tavapäraselt nõutud ja oskus mõelda enda 'silotorni' august kaugemale. See, et sahk lükkas tee lahti ainult maakonna piirini, on kurjast. Ma saan aru: Ida-Virumaa tubli sahajuht tegi oma tööd, nagu ette nähtud - täpselt kuni oma maakonna piirini. Aga kohalike üksuste juhid võiks omavahel suuta ka kokku leppida, et vajadusel minnakse üksteisele appi. Mis omakorda tähendab, et sahajuhid peavad saama kiiresti probleemist informeeritud ning ülesande appi minna ka teisele poole maakonnapiiri.
Sel korral tuleb tänada õnne, et väljas ei olnud suuri külmakraade. Ei taha mõeldagi, mis oleks võinud veel juhtuda.
Sunday, December 12, 2010
Tuesday, November 30, 2010
Prioriteedid ja kultuuritegelaste palga demagoogia
Ehk - kas tahame olla parimate vanglatega riik?
Tänases Postimehes on Ike Volkov sule haaranud ja paar sõna kirja pannud. Olen temaga nõus: probleem on laiemalt riigi juhtimises ja suutlikkuses, oskuses ja tahtmises seada prioriteete. Prioriteetide seadmine on muidugi keeruline, kuna siis tuleb tavaliselt suuta seda ka teistele selgitada: et miks just see valdkond, miks just nii palju raha, kui pikaks ajaks jne. See omakorda nõuab otsustusjulgust ning kompetentset analüüsi - need kaks on vist aga nähtused, mida tänases riigisüsteemis väga ei jätku. Aga pole võimalik arendada tervet valdkonda ühtmoodi kehvasti - nii saamegi igas asjas keskpärasuse. Kultuuris siis parimal juhul taidluse. Taidlus on tore küll ning sellel oma koht täiesti olemas, aga kõrgkultuuri paraku ei asenda.
Sellele Volkovi kirjutisele on tulnud mitmeid suht asjalikke kommentaare, aga muidugi satub nende sekka tavalist "politsei, laste ja vaeste arvelt" elamise juttu. Justkui keegi oleks nõudnud, et kogu raha antaks kultuuriministeeriumile...
Meie riigi prioriteet on meie kultuuri ja rahvuse säilumine. Eestlased oleme siiski läbi kultuuri - järelikult on see väärtus, mida hoida. Majanduslik heaolu ja edukus ei saa olla eesmärk omaette. Jah, see on oluline, aga siiski vahend meie säilimisel.
See, mis meid välismaailma jaoks tutvustab, on muu hulgas meie kõrgkultuur - just see, et Pärti teatakse ja kuulatakse. Jah, Pärt ei ole massidele ega kogu Eestis kunagi nii palju kuulajaid nagu Meie Mees, aga samas: Pärt on see, keda kuulatakse ka mitmed põlvkonnad hiljem. Ehk teisisõnu: ta peab ajahambale vastu. Nii kõrgkultuuriga ongi.
Mul on kohati tunne, et vähegi ambitsioonikamad plaanid saavad meil kohe "sahmaka vett krae vahele". Peaasi, et keegi edukas ei oleks või selleks ei saaks... Eriti kui on vaja ettevõtmist rahaliselt toetada. Samas, kui ambitsioone pole või neid vähemalt avalikult ei esita, siis ei võta ka "politsei, lapsed ja vaesed" sõna kultuuri toetamise vastu.
Vaevalt on Estonia balleti eelarve sama, mis 3-4 aastat tagasi, ikka suurem. Aga kuna näiteks Toomas Edur ei ole oma ambitsioonidega liiga selgelt raha ette seisma tulnud, siis kommentaarides ta pikki päid ei saa, tootvale tööle teda ei saadeta ning keegi ei küsi, mis ta oma raha eest saab. Edur on kindlasti professionaal ning tema tulek mõjub tõenäoliselt hästi meie balletile. Aga kas meil tõesti on vaja balletti nii Tartusse kui Tallinnasse - see oleks ehk juba prioriteetide seadmise küsimus?
Aga kõige hullem on, et tegelikult makstakse riigisektoris suurt raha ka inimestele, kellel mingit ambitsiooni ja visiooni ei ole. Kes sõnades räägivad üht, aga reaalsuses teevad teist.
Klassikaline näide. Mitmeid valimisi on haridus prioriteediks kuulutatud. Samas pole kelleltki kuulda, et tahame olla kõige paremate vanglatega riik (sic!). Aga miskipärast on vangivalvurite keskmine palk õpetajate omast ikkagi suurem...
Tänases Postimehes on Ike Volkov sule haaranud ja paar sõna kirja pannud. Olen temaga nõus: probleem on laiemalt riigi juhtimises ja suutlikkuses, oskuses ja tahtmises seada prioriteete. Prioriteetide seadmine on muidugi keeruline, kuna siis tuleb tavaliselt suuta seda ka teistele selgitada: et miks just see valdkond, miks just nii palju raha, kui pikaks ajaks jne. See omakorda nõuab otsustusjulgust ning kompetentset analüüsi - need kaks on vist aga nähtused, mida tänases riigisüsteemis väga ei jätku. Aga pole võimalik arendada tervet valdkonda ühtmoodi kehvasti - nii saamegi igas asjas keskpärasuse. Kultuuris siis parimal juhul taidluse. Taidlus on tore küll ning sellel oma koht täiesti olemas, aga kõrgkultuuri paraku ei asenda.
Sellele Volkovi kirjutisele on tulnud mitmeid suht asjalikke kommentaare, aga muidugi satub nende sekka tavalist "politsei, laste ja vaeste arvelt" elamise juttu. Justkui keegi oleks nõudnud, et kogu raha antaks kultuuriministeeriumile...
Meie riigi prioriteet on meie kultuuri ja rahvuse säilumine. Eestlased oleme siiski läbi kultuuri - järelikult on see väärtus, mida hoida. Majanduslik heaolu ja edukus ei saa olla eesmärk omaette. Jah, see on oluline, aga siiski vahend meie säilimisel.
See, mis meid välismaailma jaoks tutvustab, on muu hulgas meie kõrgkultuur - just see, et Pärti teatakse ja kuulatakse. Jah, Pärt ei ole massidele ega kogu Eestis kunagi nii palju kuulajaid nagu Meie Mees, aga samas: Pärt on see, keda kuulatakse ka mitmed põlvkonnad hiljem. Ehk teisisõnu: ta peab ajahambale vastu. Nii kõrgkultuuriga ongi.
Mul on kohati tunne, et vähegi ambitsioonikamad plaanid saavad meil kohe "sahmaka vett krae vahele". Peaasi, et keegi edukas ei oleks või selleks ei saaks... Eriti kui on vaja ettevõtmist rahaliselt toetada. Samas, kui ambitsioone pole või neid vähemalt avalikult ei esita, siis ei võta ka "politsei, lapsed ja vaesed" sõna kultuuri toetamise vastu.
Vaevalt on Estonia balleti eelarve sama, mis 3-4 aastat tagasi, ikka suurem. Aga kuna näiteks Toomas Edur ei ole oma ambitsioonidega liiga selgelt raha ette seisma tulnud, siis kommentaarides ta pikki päid ei saa, tootvale tööle teda ei saadeta ning keegi ei küsi, mis ta oma raha eest saab. Edur on kindlasti professionaal ning tema tulek mõjub tõenäoliselt hästi meie balletile. Aga kas meil tõesti on vaja balletti nii Tartusse kui Tallinnasse - see oleks ehk juba prioriteetide seadmise küsimus?
Aga kõige hullem on, et tegelikult makstakse riigisektoris suurt raha ka inimestele, kellel mingit ambitsiooni ja visiooni ei ole. Kes sõnades räägivad üht, aga reaalsuses teevad teist.
Klassikaline näide. Mitmeid valimisi on haridus prioriteediks kuulutatud. Samas pole kelleltki kuulda, et tahame olla kõige paremate vanglatega riik (sic!). Aga miskipärast on vangivalvurite keskmine palk õpetajate omast ikkagi suurem...
Thursday, November 25, 2010
Pealtvaataja JÄNES
Toetan minagi Jänese tagasiastumist.
Ühe ministri vastutada ei ole ainult allasutuse eelarvedistsipliin, vaid terve valdkonna sisuline areng: reformid ja töörahu seal hulgas. Ma ei ole kindel, kas Siitan tuli lahti lasta või mitte. Selleks oleks hea ajakirjandusel teha üks põhjalik analüüs. Muuseas, ministeeriumi haldusala asutustel on teistelgi maksuvõlg, miks ei nõuta nende direktorite vallandamist? Aga see viis, kuidas Siitan vallandati, ei ole kultuursele ministrile kohane. Kuude kaupa ignoreerida oma allasutuse juhti, kes soovib ministriga kohtuda. Lisaks on teada, et asutuses on probleemid - no kuulge!
Lugesin ministriga intervjuud ning hakkas kurb. Suhtlus Siitaniga pidavat olema kantsleri rida; reformid haldusalas Järvi "süü" ja minister oli pealegi eellepingu allkirjastamisel "PEALTVAATAJA". Ei sõnagi sellest, et mis tööd (peale auditi peale saatmise) Jänes ise ka teeb või mille eest ta vastutab.
Teadmiseks: reforme saab läbi viia ja allasutusi liita ikka ministri allkirjaga. Mitte Järvi või Siitani allkirjaga. Reformide läbimõtleminegi on ministeeriumi kohustus ja mitte Järvi või Siitani oma. Ja kui Siitan oli vaja lahti lasta, siis oleks tulnud seda peadirigendiga esmalt rääkida. Tutvustada talle olukorda ning leppida kokku, mis edasi saab. Selle asemel tegutses minister Järvi selja taga ja teatas, et tema ei õpeta Järvit, mida dirigeerida. Ehk siis vana hea Reljani "jäägu tema oma liistude juurde". Pole vist mõtet rääkida, mida selline suhtumine demokraatiaga teeb... Pole mõtet aga mainidagi, mida teeb see organisatsiooni ühe tippjuhiga kui tema tiimikaaslasele - teisele tippjuhile sulg sappa lüüakse.
Kõige tipp oli tõesti, kui lekitati eelleping meediasse. Kujutage ette - "rikaste" parempoolne erakond hakkas rõhuma klassivihale, et kus Järvi saab suurt raha. Ei sõnagi sellest, et palju Aleksejev (ERSO eelmine peadirigent) sai, või palju teised dirigendid saavad. Konfidentsiaalse lepingu lekitamine konkreetse inimese palganumbriga on vist koduses mudamaadluses tõesti esmakordne ning selles osales lausa peaminister. Nii madalale ikka annab langeda. Aga oligi loodud müüt: kuri ja ahne Järvi ning lollike Siitan, või vastupidi. Ja Jänes esines PEALTVAATAJANA.
See kõik on tipnenud sellega, et ERSO saaga ületas rahvusvahelise uudiskünnise ning kultuurirahvas on lõhki. No vaata, kust otsast tahad, ei saa pidada edukaks ministri tegevuseks. Minister astuks rahvusvahelise skandaali puhul tagasi, aga meil on PEALTVAATAJA JÄNES. Kahju.
PS. Lisaks veel, et praegune kahju ERSOle on väga suur: riideid tuleb vahetada endiselt noodikapis, harjutamiseks teha auk seina, usaldusisik lahkub ning kõigele lisaks tuleb leida veel peadirigent kah. Mul on ükskõik, missugusest erakonnast ja soost kultuuriminister on. Sellist tulemust ei ole kuidagi võimalik pidada edukaks.
Ühe ministri vastutada ei ole ainult allasutuse eelarvedistsipliin, vaid terve valdkonna sisuline areng: reformid ja töörahu seal hulgas. Ma ei ole kindel, kas Siitan tuli lahti lasta või mitte. Selleks oleks hea ajakirjandusel teha üks põhjalik analüüs. Muuseas, ministeeriumi haldusala asutustel on teistelgi maksuvõlg, miks ei nõuta nende direktorite vallandamist? Aga see viis, kuidas Siitan vallandati, ei ole kultuursele ministrile kohane. Kuude kaupa ignoreerida oma allasutuse juhti, kes soovib ministriga kohtuda. Lisaks on teada, et asutuses on probleemid - no kuulge!
Lugesin ministriga intervjuud ning hakkas kurb. Suhtlus Siitaniga pidavat olema kantsleri rida; reformid haldusalas Järvi "süü" ja minister oli pealegi eellepingu allkirjastamisel "PEALTVAATAJA". Ei sõnagi sellest, et mis tööd (peale auditi peale saatmise) Jänes ise ka teeb või mille eest ta vastutab.
Teadmiseks: reforme saab läbi viia ja allasutusi liita ikka ministri allkirjaga. Mitte Järvi või Siitani allkirjaga. Reformide läbimõtleminegi on ministeeriumi kohustus ja mitte Järvi või Siitani oma. Ja kui Siitan oli vaja lahti lasta, siis oleks tulnud seda peadirigendiga esmalt rääkida. Tutvustada talle olukorda ning leppida kokku, mis edasi saab. Selle asemel tegutses minister Järvi selja taga ja teatas, et tema ei õpeta Järvit, mida dirigeerida. Ehk siis vana hea Reljani "jäägu tema oma liistude juurde". Pole vist mõtet rääkida, mida selline suhtumine demokraatiaga teeb... Pole mõtet aga mainidagi, mida teeb see organisatsiooni ühe tippjuhiga kui tema tiimikaaslasele - teisele tippjuhile sulg sappa lüüakse.
Kõige tipp oli tõesti, kui lekitati eelleping meediasse. Kujutage ette - "rikaste" parempoolne erakond hakkas rõhuma klassivihale, et kus Järvi saab suurt raha. Ei sõnagi sellest, et palju Aleksejev (ERSO eelmine peadirigent) sai, või palju teised dirigendid saavad. Konfidentsiaalse lepingu lekitamine konkreetse inimese palganumbriga on vist koduses mudamaadluses tõesti esmakordne ning selles osales lausa peaminister. Nii madalale ikka annab langeda. Aga oligi loodud müüt: kuri ja ahne Järvi ning lollike Siitan, või vastupidi. Ja Jänes esines PEALTVAATAJANA.
See kõik on tipnenud sellega, et ERSO saaga ületas rahvusvahelise uudiskünnise ning kultuurirahvas on lõhki. No vaata, kust otsast tahad, ei saa pidada edukaks ministri tegevuseks. Minister astuks rahvusvahelise skandaali puhul tagasi, aga meil on PEALTVAATAJA JÄNES. Kahju.
PS. Lisaks veel, et praegune kahju ERSOle on väga suur: riideid tuleb vahetada endiselt noodikapis, harjutamiseks teha auk seina, usaldusisik lahkub ning kõigele lisaks tuleb leida veel peadirigent kah. Mul on ükskõik, missugusest erakonnast ja soost kultuuriminister on. Sellist tulemust ei ole kuidagi võimalik pidada edukaks.
Subscribe to:
Posts (Atom)